Parim taru vahelagi

Ventilatsioon ja soojustus on mesinduse juures need tegurid, mis minu arvates on suuresti mõjutatud müütidest ja püüdlusest muuta kõik võimalikult efektiivseks ja ühetaoliseks. Seda on maininud ka Kalle Toomemaa oma teoses "Mesilasperede talvitumine". Toon siinkohal välja nii Toomemaa tähelepanekud kui mu enda kogemused ning kirjeldan taru vahelage, mida ma olen viimased 2 aastat väga edukalt kasutanud.


Mida ütleb teadus ventilatsiooni ja soojustuse kohta?


Toomemaa kirjeldab, et Siberis tehtud uuringutes tarbisid mulla all talvitunud pered umbes 2 korda vähem mett kui talihoones talvitunud pered ja neil oli väljatõstmise ajal alati rohkem hauet. See näitab, et nõrk ventilatsioon vähendab soojuskadusid ja loob mesilastele soodsamad talvitumistingimused ning aitab säilitada mesilaste energiat kevadiseks arenguks.


Kuid teisest küljest on kuidagimoodi vaja ülemäärased veeaurud pesast välja saada.

Ülemäära niiske õhk talvepesas suurendab kõrgema soojusjuhtivuse tõttu juba iseenesest soojuskadusid.


Veeaurude loomulikku liikumist pesaruumis ja tarus pärast talvekobarast lahkumist on väga vähe uuritud. Loogika järgi tõuseb soe veeaur üles ja seetõttu on soovitatud liigse niiskuse vältimiseks see taru ülaosast kohe välja juhtida. Mesilased ise teevad looduses, aga ka tarus, otse vastupidi: kitivad hoolikalt kinni eelkõige pesalae, aga samuti küljed.


Uuringud on näidanud, et kui kobarast väljunud veeaurud läbi pesalae väljapääsu ei leia, siis nad jahtuvad ja hakkavad vähehaaval allapoole laskuma ning väljuvad läbi alumise lendla või kondenseeruvad pesa all olevas ruumis. Seda muidugi hea pesapealse soojustuse korral, mis väldib aurude kiiret jahtumist. Kui veeauru üritati välja viia pesa pealt, viis see niiskuse suurenemisele talvepesas, kui aga pesa alt, siis niiskete alade pind talvepesas vähenes. Niiviisi on võimalik viia ülemäärast niiskust pesa alt välja, kasutades selleks nõrka ventilatsiooni ja vältides ülemääraseid soojuskadusid.


Soojustusmaterjalid ei tohi olla niiskust imavad (nagu sammal) ega ka õhku läbilaskmatud, nagu plastid. Külgsoojustuseks sobivad vahelaua mõõtmetes 2,5 cm paksused isolatsioonipapi tükid, pesalae soojustuseks mitmesugused tekstiili- ja vatimaterjalid. Pesalage ei lõhuta, raamivaheliiste ei pöörata kitsama küljega. Vahelauad ja külgsoojustus hoitakse taru põrandast 0,5‒1 cm kõrgemal, et õhk ja veeaur saaksid liikuda (kehtib lamavtaru kohta- blogi autori märkus).


Mida õhemad (külmemad) on taru seinad, põrand ja lagi ning mida külmem taru ümbritsev õhk, seda rohkem on pesas niiskust.


Minu kogemus tarulaega


Seitsme aasta jooksul olen mina kõige enam kaotanud peresid hallitusele ja niiskusele (5). Sellele järgneb hiir (3), nälg (2) ja nugis (1). Seejuures kõik hallitusega kaotatud pered olid täispuitkorpustarus ehk külmas tarus. Hiir laastas mu endatehtud penost korpustarusid. See mu oma viga, sest penoplastist läbiminek ei ole hiirele just suurem asi kunsttükk.


Mina olen kasutanud tarulaena nii niiskuskindlat vineeri, finnfoam soojustusplaati, täispuidust vahelage koos finnfoam plaadiga, täispuidust vahelage koos kivivillaga, kilet.


Siinkohal ma pean mainima, et tarulage eraldi hinnata ei ole võimalik. Olulist rolli mängivad nii taru materjal, põhi kui lennuavade avatus. Lisaks ei ole kõik talved sama kuivad või niisked.


Minu testkombinatsiooni on olnud:

- täispuidust korpustaru, seina paksus 22cm, täispõhi, laeks kile ja selle peal finnfoam, täielikult avatud alumine lennuava;

- täispuidust korpustaru, seina paksus 22cm, täispõhi, laeks finnfoam soojustusplaat, pooleldi avatud lennuava;

- täispuidust korpustaru, seina paksus 22cm, täispõhi, laeks täispuit ja selle peal kivivill, soojustusplaat, pooleldi avatud lennuava;

- täispuidust korpustaru, seina paksus 22cm, laeks niiskuskindel vineer koos finnfoam plaadiga, osaliselt avatud põhi, osaliselt avatud alumine lennuava, osaliselt avatud ülemine lennuava;

- isetehtud penokorpustaru, seina paksus 3 cm, täispõhi, laeks kile, mille peal 3cm finnfoam plaat, täielikult avatud alumine lennuava;

- isetehtud penokorpustaru, seina paksus 3 cm, pooleldi võrkpõhi, laeks kile, mille peal 3cm finnfoam plaat, pooleldi avatud alumine lennuava.


Kui hinnata kombinatsioone tarus oleva niiskusolukorra ja hallituse ning langetise hulka (sööda järgi mina ei saa, kuna tingimused polnud võrreldavad), siis järjestus parimast halvima suunas on:

1) isetehtud penokorpustaru, seina paksus 3 cm, pooleldi võrkpõhi, laeks kile, mille peal 3cm finnfoam plaat, pooleldi avatud alumine lennuava.

2) isetehtud penokorpustaru, seina paksus 3 cm, täispõhi, laeks kile, mille peal 3cm finnfoam plaat, täielikult avatud alumine lennuava;

3) täispuidust korpustaru, seina paksus 22cm, täispõhi, laeks täispuit ja selle peal kivivill, soojustusplaat, pooleldi avatud lennuava;

4) täispuidust korpustaru, seina paksus 22cm, täispõhi, laeks finnfoam soojustusplaat, pooleldi avatud lennuava;

5) täispuidust korpustaru, seina paksus 22cm, laeks niiskuskindel vineer koos finnfoam plaadiga, osaliselt avatud põhi, osaliselt avatud alumine lennuava, osaliselt avatud ülemine lennuava;

6) täispuidust korpustaru, seina paksus 22cm, laeks niiskuskindel vineer koos finnfoam plaadiga, osaliselt avatud põhi, osaliselt avatud alumine lennuava, osaliselt avatud ülemine lennuava.


Antud olukorras muidugi tuleb mainida, et ainult penoplastist taru ma enam ei kasuta. Hiirte pärast.


Viimased 2 aastat, peale Toomemaa teose "Mesilasperede talvitumine" lugemist olen ma kasutanud aga hoopis teistsugust kombinatsiooni ja ma pole enam kaotanud ühtegi peret.


Minu tarulagi on kombinatsiooni finnfoam plaadist ja kivivillast, seejuures osas tarud on küll veel täispuidust korpustarud, kuid nende puhul käitun täpselt samamoodi nagu soojade tarukorpuste korral.


Minu talvitumise kombinatsioon on: täispuidust tarupõhi, osaliselt avatud alumine lennuava, eelistatavalt soe korpustaru (1/3 on veel puidust) ja selle peal tarulagi ilma ülemise avata.


Olen edukalt kasutanud kahte tüüpi vahelagesid:

1) finnfoam plaat, mille külgedesse on lõigatud 2cm avaused kivivilla jaoks;

2) täispuidust tarulagi, mille peal on 5cm kivivilla plaat.


Esimest varianti kasutan hetkel sooja taru peal ning teist külma taru ehk täispuidust korpustaru peal.


Hetkel olen nendega väga rahul. Olenemata sellest, kui niiske on väljas, tarud seest on kuivad. Niisked on vaid tarupõhja alumised nurgad. Langetist on vähe ja lisasööta pole enam vaja olnud lisada.


Hästi laialt on levinud niiskuskindlast vineerist vahelagi, kuid peate arvestama, et ega ilmaasjata seda niiskuskindlaks ei nimetata.


Kohe, kui ma olen kõik oma tarud vahetanud soojade tarude vastu, hakkan ma kasutama finnfoam plaadist vahelage, milles on avad kivivilla jaoks. Kivivill ei niisku ega lähe mädanema. Tagab piisavalt sooja pinna selleks, et sinna ei kondenseeruks niiskus, samal ajal osaleb kivivill niiskuse tasakaalustajana. See vahelagi on mul peal ka suvel, et hoida ülevalt tuleva kuumuse eest, seejuures selle all on kile, et hoida niiskust.