Taru ventilatsioon ja soojustus

Räägime lähemalt taru ventilatsioonist ja soojustusest. Nagu igasvaldkonnas on ka mesinduses hakanud ringlema teatud müüdid, millel on teaduspõhisusega vähe pistmist. Siin teen algajatele kokkuvõtte K. Toomemaa (PhD) järeldustest seoses ventilatsiooni ja soojustusega.



Mesilased ventileerivad korpustaru
Mesilased ventileerivad kuumal ilmal taru

Viimase 60 aastaga on hakanud väga laialdaselt levima külma tarud ehk täispuit-korpustarud. See on maailmas kõige levinum tarutüüp. Alguse on see saanud Farrari väitest, et mesilaskobar taruruumi ei küta ja pika külmaperioodi jooksul langeb soojustatud tarus temperatuur sama madalale kui soojustamata tarus. Nii pole tähtis, kas taru on õhukese- või paksuseinaline, tähtis on pere tugevus, pealegi ei saa pere hoolikas soojustamine hoida alal püsivat temperatuuri, kuna lendlad on avatud.


Farrari idee oli, et parim soojustus on rikkalikud söödavarud tarus. Samas tänapäevane Langstrothi külm taru ei ole tegelikult algne Langstrothi taru. Selle sisemõõdud ja raamimõõdud on küll Langstrothi omad, kuid soojustus on “ratsionaliseerimise” käigus kaduma läinud. Nii praktiseeritakse sageli talvitumist väljas õhukeseseinalistes tarudes, ja väidetavalt edukalt. Seda ka näiteks Soomes, kus taruseina paksus on 25‒30 mm ja laesoojustuseks vaid 2‒3 mm paksune vahtpolüstüroolist plaat, sealjuures on tarudel avatud nii alumine kui ülemine lendla. Samas on näha, kuidas suured külmas kliimas mesindavad kommertsmesinikud toovad tihti oma pered stabiilse temperatuuri ja niiskussisaldusega siseruumi (blogi autori tähelepanek).


Erinevaid teste külmade ja soojade tarudega on tehtud mitmel pool. Näiteks Poolas leiti, et külmades tarudes on soojadega võrreldes rohkem talvelangetist ja niiskust, ka söödakulu oli 0,5‒1,1 kg võrra suurem. Samas (Poolas) on leitud Langstrothi soojustatud tarudes söödakuluks 0,5 kg ja soojustamata tarudes 0,65 kg kärje kohta. Märgitakse veel, et kahe avatud lendlaga (alumise ja ülemisega) tarudes, aga samuti tuule eest kaitsmata aladel, tarvitavad pered talve jooksul rohkem mett.


Poolas tehtud uuringus selgus, et külmades tarudes oli rohkem talvelangetist ja niiskust ning söödakulu oli suurem

Tugevad pered, varustatuna rikkalike söödavarudega, talvituvad edukalt igasugustes tarudes ja isegi täiesti koondamata pesades. Kuid nõrgemad pered vajavad soojuskadude vähendamisel kindlasti abi.


Laialt on levinud soovitused jätta mesilastele talveks hea ventilatsioon. Avatakse nii ala- kui ülalendla, pööratakse äärmised vaheliistud kitsama küljega või koguni paljastatakse mõne cm ulatuses kõigi raamide tagumised otsad. Pesalaele pannakse õhku kergesti läbilaskev põhu- või samblapadi. Arvatakse, et hea õhutsirkulatsioon tagab selle, et pesas ei ole niiskust ega hallitust. Kuid loomulikult viiakse nii välja ka suur osa mesilaste toodetud ja neile eluliselt vajalikku soojust. Siinkohal on Farraril õigus: tugev ventilatsioon toob kaasa niivõrd suured soojuskaod, et igasugune soojustus kaotab mõtte.


Teisest küljest on teatatud edukast talvitumisest piiratud ventilatsiooni tingimustes. Märgitakse, et pered, kes talvitusid suletud lendlatega, tarbisid vähem talvesööta (erinevates katsetes 6,6, 7,0 ja 15,6%), neil oli vähem langetist ja väiksem roojakoormus, kuid kevadel kasvatasid nad rohkem hauet. Lendlate sulgemine ei too kaasa õhupuudust, vaid õhuvahetus toimub siis vahelaudade alt, mis on tõstetud põrandast 1 cm võrra kõrgemale. On leitud, et mesilaste õhuvajadus on talvel nii vähene, et vajalik O2 kogus jõuab nendeni läbi pragude seintes või lendla piirkonnas.


On leitud, et pered, kes talvitusid suletud lendlatega, tarbisid vähem talvesööta, neil oli vähem langetist ja väiksem roojakoormus ning kevadel kasvatasid nad rohkem hauet.

Siberis tehtud sellealastes uuringutes tarbisid mulla all talvitunud pered umbes 2 korda vähem mett kui talihoones talvitunud pered ja neil oli väljatõstmise ajal alati rohkem hauet. See näitab, et nõrk ventilatsioon vähendab soojuskadusid ja loob mesilastele soodsamad talvitumistingimused ning aitab säilitada mesilaste energiat kevadiseks arenguks.


Kuid teisest küljest on kuidagimoodi vaja ülemäärased veeaurud pesast välja saada.

Ülemäära niiske õhk talvepesas suurendab kõrgema soojusjuhtivuse tõttu juba iseenesest soojuskadusid.


Veeaurude loomulikku liikumist pesaruumis ja tarus pärast talvekobarast lahkumist on väga vähe uuritud. Loogika järgi tõuseb soe veeaur üles ja seetõttu on soovitatud liigse niiskuse vältimiseks see taru ülaosast kohe välja juhtida. Mesilased ise teevad looduses, aga ka tarus, otse vastupidi: kitivad hoolikalt kinni eelkõige pesalae, aga samuti küljed.


Uuringud on näidanud, et kui kobarast väljunud veeaurud läbi pesalae väljapääsu ei leia, siis nad jahtuvad ja hakkavad vähehaaval allapoole laskuma ning väljuvad läbi alumise lendla või kondenseeruvad pesa all olevas ruumis. Seda muidugi hea pesapealse soojustuse korral, mis väldib aurude kiiret jahtumist. Kui veeauru üritati välja viia pesa pealt, viis see niiskuse suurenemisele talvepesas, kui aga pesa alt, siis niiskete alade pind talvepesas vähenes. Niiviisi on võimalik viia ülemäärast niiskust pesa alt välja, kasutades selleks nõrka ventilatsiooni ja vältides ülemääraseid soojuskadusid.


Igasugune õhu liikumine tarus suurendab soojuskadusid. Kuna õhk on iseenesest halb soojusjuht, siis on vahel soovitatud kasutada õhku talvepesade soojustamiseks. See eeldab õhu liikumatust ja sellel eesmärgil kasutataksegi mitmeid õhku sisaldavaid poorseid materjale. Liikuv õhk viib välja ka soojuse. Sellepärast ei ole õige kasutada tugevat ventilatsiooni talvepesa alaosas (täielikult avatud lendla, võrkpõhi, tõmbetuule koridor).


Vähe on tehtud võrdlevaid uuringuid võrkpõhja mõju kohta talvitumise käigule, kuid vähesed katseandmed näitavad, et võrreldes puitpõhjaga tarudega oli võrkpõhjaga tarudes perede söödakulu 10‒15% kõrgem ja seal oli nii sügisel kui ka kevadel 50% vähem hauet. Tõmbetuule tekitamine taru põrandal loob mesilastele veelgi ebasoodsamad tingimused, tõmmates kaasa ka ülemised õhumassid, ja nii kannatavad kõige rohkem nõrgad pered


Lõpuks tuleb rääkida soojustuse teisest tähtsast rollist, mida on sageli püütud justkui unustada. Loomulik (passiivne) ventilatsioon tarus toimub nii, et kui välistemperatuur on madalam kui temperatuur pesa sees, tõrjutakse taruõhk välja, ja mida suurem on temperatuuride erinevus, seda tugevam on ventilatsioon. Kui välistemperatuur saab pesasisesele temperatuurile lähedaseks, siis ventilatsioon väheneb või lakkab.


Kuidas toimida õigesti?

Pärast sügisest söötmist soojustatakse mesilaste talvepesad nii pealt kui külgedelt. Või kasutatakse soojasid tarusid (blogi autori märkus). Lendla koondatakse, jättes avatuks vaid 0,5 cm iga kärjetänava kohta. Soojustusmaterjalid ei tohi olla niiskust imavad (nagu sammal) ega ka õhku läbilaskmatud, nagu plastid. Külgsoojustuseks sobivad vahelaua mõõtmetes 2,5 cm paksused isolatsioonipapi tükid, pesalae soojustuseks mitmesugused tekstiili- ja vatimaterjalid. Pesalage ei lõhuta, raamivaheliiste ei pöörata kitsama küljega. Vahelauad ja külgsoojustus hoitakse taru põrandast 0,5‒1 cm kõrgemal, et õhk ja veeaur saaksid liikuda (kehtib lamavtaru kohta- blogi autori märkus).


Tarudes, eriti külmades tarudes on sagedaseks probleemiks niiskus ja hallitus. Seda tuleks võimaluse piires vältida. Liigniiskuse moodustumise reeglid on järgmised:

• mida õhemad (külmemad) on taru seinad, põrand ja lagi ning mida külmem taru ümbritsev õhk, seda rohkem on pesas niiskust;

• mida suurem on pesaruum (kärgede arv pesas) ja mida väiksem mesilaste kobar selles, seda rohkem on pesas niiskust;

• mida kaugemal on taru seinad mesilaste kobarast, seda rohkem on tarus niiskust.